Petrone Prindi Loomalood on sarjaks kasvamise rajal. Kaja raamat on selle sarja järgmine verstapost.
Kirjutan verstapost, aga meenuvad raamatusse ja aidaukse sisse kraabitud küünejäljed. Kirjutan kraabitud ja meenub teravhambuline nahkhiir. Ja siis tulevad järjest järgmised pildid, lood.
Kaja lood on pildilised. Eriti sellele vanuseklassile, kellel on reaalsed mälestuspildid analoogsest lapsepõlvest ajusopist üles otsida.
Vanusest. Pean tunnistama, et juba umbes teisest loost alates püüdis mu aju lugusid vastu võtta kahe lugejana – endana, kelle lapsepõlv langes umbes samasse aega ja uue aja lapsena. Ja nõnda lugedes tundus mulle, et see on kui kaks täiesti erinevat raamatut.
Minu raamat pani heldima ja isegi pisaraid pühkima. Enda lapsepõlve loomalood hakkasid meenuma. Nii palju värve ja meenutusi. Selline mõnus tunne oli lugedes nagu oleks kogu aeg ruuge karvaga kassipoeg süles nurrumas.
Tänapäeva lapse raamat tundus omajagu hirmutavana. Lood ühes kaugest ajast. Karmist ajast.
Aga selline see maailm on, muudkui muutub. Ka kombed ja tõekspidamised. Aga ei muutu loomasõbra hing, kuhu mahtus ja mahub armastust ja hoolt. Ei sa aegade rutus otsa ei nurrud ei paid.
Kaja lugudes on värvikas galerii loomi, igal oma käändudega iseloom. Inimesed nendes lugudes ei ole vähem värvikad.
Väärib lugemist. Käpp selle peale.
PS Kaja 100 kassi, keda ootasid jäävabad joogilombid… See on tõeline õhkamise lugu. Kohe mitu käppa kiituseks.
PPS Väljaotsa plikad. Kas ma olen õigel teel kui eeldan, et kolmanda plika nimi on Epp?
Piret Tamm
Kirjutan verstapost, aga meenuvad raamatusse ja aidaukse sisse kraabitud küünejäljed. Kirjutan kraabitud ja meenub teravhambuline nahkhiir. Ja siis tulevad järjest järgmised pildid, lood.
Kaja lood on pildilised. Eriti sellele vanuseklassile, kellel on reaalsed mälestuspildid analoogsest lapsepõlvest ajusopist üles otsida.
Vanusest. Pean tunnistama, et juba umbes teisest loost alates püüdis mu aju lugusid vastu võtta kahe lugejana – endana, kelle lapsepõlv langes umbes samasse aega ja uue aja lapsena. Ja nõnda lugedes tundus mulle, et see on kui kaks täiesti erinevat raamatut.
Minu raamat pani heldima ja isegi pisaraid pühkima. Enda lapsepõlve loomalood hakkasid meenuma. Nii palju värve ja meenutusi. Selline mõnus tunne oli lugedes nagu oleks kogu aeg ruuge karvaga kassipoeg süles nurrumas.
Tänapäeva lapse raamat tundus omajagu hirmutavana. Lood ühes kaugest ajast. Karmist ajast.
Aga selline see maailm on, muudkui muutub. Ka kombed ja tõekspidamised. Aga ei muutu loomasõbra hing, kuhu mahtus ja mahub armastust ja hoolt. Ei sa aegade rutus otsa ei nurrud ei paid.
Kaja lugudes on värvikas galerii loomi, igal oma käändudega iseloom. Inimesed nendes lugudes ei ole vähem värvikad.
Väärib lugemist. Käpp selle peale.
PS Kaja 100 kassi, keda ootasid jäävabad joogilombid… See on tõeline õhkamise lugu. Kohe mitu käppa kiituseks.
PPS Väljaotsa plikad. Kas ma olen õigel teel kui eeldan, et kolmanda plika nimi on Epp?
Piret Tamm
RSS Feed