Uurigus osalesid enam kui 10 000 Eesti geenivaramu geenidoonorit, kelle vereplasmast määrati 106 biomarkeri väärtused. Biomarkerite näol on tegemist erinevate ainete (valgud, aminohapped) kontsentratsioonidega veres.
TÜ Eesti geenivaramu andmebaasis olevast 52 000 geenidoonori kohta on Eesti surmapõhjuste registri andmetel aastate jooksul siit ilmast lahkunud pisut üle 2 000 inimese, kelle kohta on nüüd täiendavalt teada ka surma põhjused. Teadlaste jaoks on tegemist äärmiselt väärtusliku informatsiooniga, mis võimaldas kõrvutada Eesti surmapõhjuste registrist saadud andmeid inimese eluajal võetud proovidega, kasutades Soomes väljatöötatud uudset nn tuuma-magnetresonants-tehnoloogiat.
Tulemused olid üllatavad, kuna leiti erakordselt tugev seos nelja biomarkeri ja suremuse vahel. Üllataval kombel ei prognoosinud ükski neist näitajaist mingit konkreetset haigust, vaid samad seosed ilmesid üsnagi sõltumatult konkreetsetest surmapõhjustest. Et tegu ei olnud mitte juhuleiuga, sellele andis kinnitust samade näitajate analüüs ligi 8 000 indiviidil Soome Finrisk97 uuringus. Ka soomlaste peal korratud uuringus ilmnes nende nelja biomarkeri väga tugev seos suremusega. Seosed ei kadunud ei Eesti ega Soome andmetest ka siis, kui eemaldati kõik indiviidid, kes juba teadaolevalt põdesid mõnda rasket kroonilist haigust.
„Loomulikult, enne kui saab võimalikuks uuringu tulemuste rakendamine praktikasse, on vajalik läbi viia täiendavad teadusuuringud, uurides põhjalikult, milliseid haigusi need kõrge riskiga indiviidid põevad ning mida nende nelja markeri teadmine annab meile lisaks juba teadaolevale infole”, ütles uuringu juhtiv teadlane, TÜ Eesti geenivaramu vanemteadur Krista Fischer. „Hetkel ei saa me veel täie kindlusega öelda, et nende nelja markeri alusel eristuvad kõrge riskiga indiviidid ei oleks muul põhjusel kõrgendatud meditsiinilise tähelepanu alla sattunud, kuid põhjust teemaga süvitsi edasi töötada jagub küllaga,” sõnas Fischer.
Allikas: TÜ