
Siinkohal on sobilik tsiteerida Lev Tolstoi „Anna Karenina“ esimesi ridu: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu“.
Nääpsu pere kuulub nende viimaste hulka.
Väikestest ebakõladest saavad suured riiud, alkohol võtab aina suurema võimu, rõõmuhetkedest saavad vihapursked.
Aga armastus? Laps armastab oma kodu ja perekonda ikka. Kuni mingi piirini. See piir on aga väga kaugel.
Selline lugu. Kurb ja valus, kohati magusvalus. Kirjeldada keeruline, lugeda kohati rõhuv.
Ja ometi jääb lootus, et kõik hakkab liikuma teises suunas, paremas. Lootus jääb. Nii Nääpsu loos kui kõikides logisevate lugudega peredes.
Piret Tamm