4. aprill 2004. Ameerika militaarringkondades on selle päeva nimeks "Must pühapäev".
Texase ratsaväe diviis on alles neljandat päeva Bagdadis Sadr'i linnas. Missioon peaks olema rahulik, kaitsta ja turvata. Hukkunuid pole sealkandis missioonidel ammu olnud. Aga sel korral pole nii. Alles saabunud mehed satuvad varitsusse ja algab kaheksa tundi kestev lahing....
Poisid tuleb koju tuua. Siin ei ole maksimaalset õnne ja pimedat vedamist. See on elu, sõda, surm.
„Pikk tee koju“ põhineb Martha Raddatz’i samanimelisel bestselleril.
8-osaline seriaal näitab seda lugu läbi erinevate sõdurite ja juhtide silmade, näitab koduseid ja nende tundeid. Näitab mõlemaid pooli. Kõike seda jõulisel, ausal moel.
See ei ole lihtne lugu ega lihtne vaatamine. Aegajalt on tunne nagu kisutaks sul enesel nahk kontideni maha ja emotsioon ronib mööda su paljaid luid kui elektrilöök.
Aga on huvitav vaadata. Juba esimeses osas sain ikka silmavee kraanid ka lahti. Ootan uusi. Minu poolt soovitus ja hetkel kümnest punktist kaheksa.
Filmi valmimise juures olid ka mitmed loo prototüübid ning sõdurite perede kõrvalosades on tegelikke militaarperesid.
Peaosatäitjateks on teistehulgas Michael Kelly („Kaardimaja“), Jason Ritter („Lapsevanemad“), Kate Bosworth („Sinine ahvatlus“), Sarah Wayne Callies („Elavad surnud“), Jeremy Sisto („Äärelinnake“) ja Noel Fisher („Häbitu“).
Piret Tamm