ia astume päevast päeva. Samm sammu haaval, trepiaste trepiastme haaval. Kõndimine on peaaegu sama loomlik kui hingamine. Tavaliselt ei pööra me sellele tähelepanu. Seniks-kuniks selg valutama hakkab, jala välja väänad või käpuli kukud.
Elu on samasugune. Hetk-hetke haaval kulutad oma elu. Ei pööragi tavapäeval sellele erilist tähelepanu. Kulged. Seniks-kuniks midagi ebameeldivat või suisa halba juhtub. Siis vaatad tagasi ajale, mil seda ebameeldivust ei olnud ja mõtled, et vat, küll siis oli hea. Minevikus.
Aja kiire kulg ja iseenesestmõistetavus võtab meilt oskuse hetkes kohal olla. Tajuda, tunnetada, hinnata. Iga hetke, mitte vaid äärmuslikke.
Mõtle korraks end tagasi lapsepõlve. Siis me oskasime hetkes olla. Mäletad hetki, mil võisid lõpmatuseni lilleõiel olevat mesilast jälgida, sipelgate rada jälitada, tunde liivakastis „oma projekti“ ehitada. Me olime nendes hetkedes kohal. Sügavuti ja lõpuni. Seetõttu need hetked meiega kaasas ongi, seetõttu nad nii väärtuslikud meile on.
Tõsi, meil on lapsepõlvest kaasa võtta ka pettumust, valu, solvumisi. Me olime ka nendes hetkedes kohal. Me võtsime ka need hetked enesega kaasa. Need hetked ongi vorminud meist need inimesed, kes me oleme.
Me võtsime hetke, olime kohal, säilitasime emotsiooni ja kogemuse. Ja läksime edasi, et olla uues hetkes, et kogeda, säilitada ja kogemus võtta. Liikumine, kohalolek, liikumine, kohalolek.
Võib-olla aitaks ka nüüd, täiskasvanu eas, meid samasugune muster. Ole hetkes, sündmuses kohal. Tunneta, koge ja võta kogemus kaasa, liigu edasi. Ära jää keerlema ühe hetke või kogemuse sees, ümber. Ära tormle läbi hetkede, midagi tunnetamata. Väärtusta iga oma sammu. Ole kohal.
Need olid mu tänahommikused mõtted iseenesele. Kui kellelgi neist veel kasu on, on need mõtted asja eest kirja pandud.
Samm sammu haaval. Kohal olles.
Kohalolekust: kas sa tead, mitu trepiastet on sinu kodutrepil, mida sa päevas mitu korda läbid?
#märkmeid #hoogne
"Hoogne" Piret
Elu on samasugune. Hetk-hetke haaval kulutad oma elu. Ei pööragi tavapäeval sellele erilist tähelepanu. Kulged. Seniks-kuniks midagi ebameeldivat või suisa halba juhtub. Siis vaatad tagasi ajale, mil seda ebameeldivust ei olnud ja mõtled, et vat, küll siis oli hea. Minevikus.
Aja kiire kulg ja iseenesestmõistetavus võtab meilt oskuse hetkes kohal olla. Tajuda, tunnetada, hinnata. Iga hetke, mitte vaid äärmuslikke.
Mõtle korraks end tagasi lapsepõlve. Siis me oskasime hetkes olla. Mäletad hetki, mil võisid lõpmatuseni lilleõiel olevat mesilast jälgida, sipelgate rada jälitada, tunde liivakastis „oma projekti“ ehitada. Me olime nendes hetkedes kohal. Sügavuti ja lõpuni. Seetõttu need hetked meiega kaasas ongi, seetõttu nad nii väärtuslikud meile on.
Tõsi, meil on lapsepõlvest kaasa võtta ka pettumust, valu, solvumisi. Me olime ka nendes hetkedes kohal. Me võtsime ka need hetked enesega kaasa. Need hetked ongi vorminud meist need inimesed, kes me oleme.
Me võtsime hetke, olime kohal, säilitasime emotsiooni ja kogemuse. Ja läksime edasi, et olla uues hetkes, et kogeda, säilitada ja kogemus võtta. Liikumine, kohalolek, liikumine, kohalolek.
Võib-olla aitaks ka nüüd, täiskasvanu eas, meid samasugune muster. Ole hetkes, sündmuses kohal. Tunneta, koge ja võta kogemus kaasa, liigu edasi. Ära jää keerlema ühe hetke või kogemuse sees, ümber. Ära tormle läbi hetkede, midagi tunnetamata. Väärtusta iga oma sammu. Ole kohal.
Need olid mu tänahommikused mõtted iseenesele. Kui kellelgi neist veel kasu on, on need mõtted asja eest kirja pandud.
Samm sammu haaval. Kohal olles.
Kohalolekust: kas sa tead, mitu trepiastet on sinu kodutrepil, mida sa päevas mitu korda läbid?
#märkmeid #hoogne
"Hoogne" Piret
RSS Feed